Kohates legendi ehk kogemus aasta pulmaisaga.

Google, see vana ja kohati valusalt faktikeskne otsingumootor oli meid ühepoolselt tuttavaks teinud tegelikult ammu enne seda kui kutse pulma sain.
Lugeda oskava inimesena teadsin, mida oodata ja mida mitte ning kuigi olin selle pulmaisa ühe foorumis räägitud idee tavapäratusest meeldivalt üllatunud, panin oma vaimu valmis ikka tavapäraseks äraleierdatud stsenaariumiga pika süldilauaga eesti pulmaks kõigi pitsatite ja noh-meestega. Olin ju lisaks lugenud ka aasta tegijakandidaatidega toimunud pulmakokkuvõtteid rohkem kui küll, vaadanud mõnda videotki ning eelarvamuslik ettekujutus, mis on see, mida heaks pulmaks peetakse, oli sügavale juurdunud.

Millegipärast arvasin ma aasta tegijat kohtavat ikka altari ees filmist tuttaval peigmehe kohal närviliselt kella vaatamas ja aja kulumise üle ohkimas. Pettumus oli meeldiv - kirikusse kohalejõudmise hetkel oli pulmaisa lihtsalt juba olemas, tervitamas ja juhendamas, kuhu kirikus istuda ja kuhu astuda.
Pidulik ja väärikalt nähtamatu.
Anti Einpaul.

Kas oli see väike muhe nali enne noorpaari kohalejõudmist või isiklik sarm, aga veel enne pulmarongi sõiduks valmis seadmist oli pulmaisa justkui sulandunud sellesse väga erineva taustaga seltskonda.
Seltskonna tutvumismäng oli nii kena ja ootamatu, et võttis algselt pruudi ja peigmehe külalisteks lahterdunutel pinge ühe korraga maha, vaatamata sellele, et kellegi nimesid ikka meelde jätta ei õnnestunud. Tavapärast pikalevenivat “kuidas-te-noorpaari-tunnete-eepost” ette kanda ei tulnudki. Paljudes pulmades just sellist tutvumisringi näinuna ja kirjeldustest lugenuna olin ma muidugi asjatult põhjalikult valmistunud.
Edasi läks vaimukalt ja hoogsalt, et polnudki enam aega mõelda kõigile neile teistest pulmadest tuttavatele sabaalustele muna- ja vorstimängudele, ämmade poksile, äiade aja peale viinajoomisele või pruudiröövi puhul peigmehe pükstele lipuvardas. Midagi sellist üldse ei korraldatudki, sest see noorpaar oli selgelt sihiks võtnud, et lõbus võib olla ka viisakalt.
“Mis puudutab nüüd neid alandavaid mänge, siis minu arvates on pulmad pidulik ja viisakas sündmus, mitte rebaste ristimine või kursapidu ülikoolis, kuhu sellised mängud mingil määral isegi sobida võiksid. Samuti on täiesti arusaamatu, miks peaksime oma emasid-isasid ebamugavasse olukorda panema ainult seetõttu, et teistel oleks lõbus” ütles pruut hiljem.
Mängud olidki kõik väga noorpaarikesksed, viisakad, arvestavad ja heasoovlikud. “Kuidas noorpaar üksteist tunneb?”-mäng jättis väga sooja tunde, sest küsimused olid humoorikad ja mingit “Tõehetke” eelnevast elust välja pressida isegi mitte ei üritatud. “Kuidas külalised tunnevad noorpaari?” kujunes ka väga särtsakaks, sest keegi teadis ikka vastust ja nii mõnigi kord oli see üllatav.
Lapsukese ennustamiseks jäi värskel abielupaaril üle mudase kraavi põlvekõrguses rohus kurepesa juurde lindi võimalikult kõrgele sidumiseks ukerdamata. Selle asemel said kõik külalised arvata, kummast soost laps sünnib, kirjutades pruudi ja peigmehe tutvumisaastast pärit calvadose pudeli karbile vastavale küljele oma nime. Et peigmees teaks varrudel õigesti ennustanutele piisakese valada.
Külalistesse suhtuti igati lugupidavalt - keegi kuskil mingil otsitud põhjusel ülikonnas roomama ei pidanud, sest ka nn. pulmaametite puhul jäid hea maitse piiril olevad piinlikud “kohustused” kaela määrimata - ei pitsateid ega viinavalajaid. Ametid olid ootamatud ja saajalegi lõbusad. Näiteks pruudi sponsori puhul tekkis alguses kahtlus, et nüüd hakatakse kindlasti võõras karmanis raha lugema, aga tegelikult valiti ametimeheks lihtsalt see mees, kel oli taskus sel hetkel kõige rohkem asju.
Ma usun, et selle pulmaisa puhul oleks ilmselt ka pulmapitsat ja viinavalaja võinud mõjuda väärikalt.
Ringmängud olid lõbusad isegi siis, kui keegi oli neid kuskil enne juba mänginud.
Ka tavapärasest pisut kõrgema kontrollimis- ja organiseerimisvajadusega pruut suutis mitte kogu aeg muretseda, kas pidulistel on ikka kõik hästi. “Anti oli kogu õhtu lihtsalt nii hästi sisustanud, et kellelgi ei igav hakanud.” Samas jäi külalistele ka piisavalt palju "hingamisruumi" ja aega üksteisega lobisemiseks. Pulmaisa tunnetas väga hästi ära need hetked, millal pulmaseltskond hakkas loiuks muutuma ja kui oli tarvis mõni mäng teha ning teadis väga hästi millal oli just paslik lasta inimestel rahulikult istuda ja muljetada.
“Anti oli suurepärane ja taktitundeline kohaneja, oskas arvestada konkreetse seltskonnaga ehk olla paindlik ning vajadusel organiseerida plaanitu ümber vastavalt pulmaliste tujudele.” Mängima ei sunnitud õnneks kedagi.
Isegi pruudipärjamäng, mille sõnu ju keegi nagunii enam ei tea, polnud asendatud ameerikaliku kimbuviskamisega, kus vallalised tüdrukud teineteist küünarnukkidega togides võidu lendavat kimpu peaks püüdma ning kus peigmehe armastusega pruudile kingitud kimp hoopis põrandale tükkideks kukkudes oma õnnetu lõpu võiks leida.
See viis, kuidas uus pruut valiti oli isegi abiellumisse ja pulmadesse kriitiliselt suhtuva morni näoga eestlase kaoks lausa võrratu.
Anti tegi tõesti palju teravmeelset nalja, kuid kunagi ei olnud tema naljad kedagi solvavad või piinlikkust valmistavad ega upitanud teda ennast teise peigmehe kohale.
Aga kas söömiseks ja viinavõtmiseks ikka oli mahti? Muidugi. Praad oli võrratu ja .. ooot-ooot-oooot, lips rosoljekausis sooja viina joomist tõesti ei mäleta. Mingit noh-meest ju ka polnud.
Aga mis siis meelde jäi?
“Oo, kui kaunis noorpaar!” – Anti antud soovitus pulmarahvale, et vastava soovi tekkides võiks värsket abielupaari kohe kõva häälega imetleda.
Nad olid ju tõesti nii kaunid ja armunud ning pulmad olid ka väga ilusad.


Kuidas selline koostöö sündis?
Inimestena sobimist on rõhutanud kõik - fotograafid, pulmaisad, videomehed, isegi toitlustajad.
“Esimesel kohtumisel, umbes aasta enne pulmapäeva, oli Anti väga sõbralik ning jättis äärmiselt usaldusväärse ja kompetentse mulje. Saime hiljem ka veel ühe teise pulmaisaga kokku, kes aga tundus pisut üleolev.”
Seega, kui esimesel kohtumisel sobivust ei teki, pole veel hilja tegijat vahetada.
Isegi kui kellelgi peaks pulmade eesmärgiks olema vaid see ilus pidu nooruses ära pidada on just enesetunde pärast hea, kui pulmapäeval ei pea tegijatega kemplemisele aega raiskama.
“Me ei teadnud täpselt, milline peaks meie pulmapäev välja nägema. Olid vaid ideed, mida me kindlasti oma pulmas näha tahtsime/näha ei tahtnud.”
Esimesel kohtumisel räägitigi pigem sellest, mida kindlasti ei taheta.
Alles järgmiseks ja juba pikemaks kohtumiseks oli tekkinud ideid sellest, mida oma pulmapäevast täpsemalt oodata ja saadi kaasa küllaga mõtlemisainet.
“Antiga ei tekkinud aga kordagi sellist tunnet, et ta suruks oma ideid või soove meile peale. Juhul, kui talle meie idee väga ei meeldinud, siis ta ei laitnud meie ideed lihtsalt maha, vaid pakkus kohe paremaid/toimivamaid alternatiive.”
Pulmaisa uuris eelnevalt välja ka selle, kas näiteks ämmadele-äiadele võiks mõne mängu korraldada. “Ta kooskõlastas meiega eelnevalt sellised delikaatsemad küsimused, et pulmas ei tekiks ebamugavaid hetki.”
Kolmanda korral lobiseti juba ühel laupäevahommikul peokohas kohvitassi taga märkamatult pea kolm tundi ning käidi kogu peo stsenaarium üksipulgi läbi.
“Anti üheks plussiks ongi kindlasti põhjalikkus, millega ta pulma ette valmistab”
Viimase kokkusaamine oli nädal enne pulmi, lihtsalt kontrollimaks kas kõik sujub. ”Ta pühendas meile kokkuvõttes tõesti päris palju aega ning tekitas tunde, et meie pulm on ka tema jaoks täiesti ainulaadne kogemus.”


P.S. Rahast rääkides oli tõeliselt tore, et hinnaklass oli ette teada. Kuigi iga pulm on eriline sõltudes ajast, kohast, suurusest ja veel tuhandest ühest pisiasjast on üks pettumus vähem, kui on ette teada, kas tegijat enesele üleüldse lubada jaksab.