Nime valides ei tohiks keel hääldades sõlme minna ja kirjutades pliiats ära murduda, ütleb terve talupojamõistus. Kui vanemate omapäratsemistaudi lapsele nime pannes pole sihtmärgiks osutunul enne täiskasvanuks saamist võimalik kuidagi ravida, siis leidub küllalt ka neid, kes lausa vabatahtlikult on nõus oma nime mitu korda ja tähthaaval ütlema - need, kes abielludes eelistavad võtta sidekriipsuga topeltnime.
Põhjendusi on seinast seina.
Esiteks on meil vaba maa ja küllalt kõrgeltharitud naisi, kes enesele tugeva karjääri rajanud ning sünnipärase nime märkimisväärselt tugevalt üles töötanud, seetõttu võib oma ringkonnas uus nime “tõestamine” mõttetuna tunduda.
Mõistetav on ka välismaale abiellunu topeltnimi. Eriti kui seotuks jäädakse mõlema maaga ning vastavalt vajadusele saab kasutada kummalegi maale rohkem omast nimekuju. Näiteks täpitähtedega eesti nime oleks kindlasti paljudes maades vajalik ühe tähe haaval öelda.
Teisel või kolmandal ringil olijatel kerkib mõnikord ka nimeküsimus, kuid siin võivad määravaks saada pigem “minu” ja “sinu” lapsed, kelle elukorralduses võib olla lihtsam oma bioloogilise vanemaga osaliseltki sarnast nime omada.
Mõningad topeltnime põhjendused tunduvad esmapilgul aga lausa veidrad ja võivad olla põhjustatud ka teadmatusest.
Oma isa nime edasikandumise pärast muretsevad pruudid, kes loodavad ka (tulevasele) lapsele panna topeltnime, ilmselt ei tea, et Eesti seadused poleks Shiloh Nouvel’ile kunagi lubanud perekonnanimeks Jolie-Pitt.
Nii nagu liitnimelist perekonnanime võib abielludes kanda vaid üks abikaasadest, nii ei saa ka lapsele perekonnanimeks anda vanemale abiellumisel antud kahest nimest koosnevat perekonnanime. Ka erinevate perekonnanimedega vanemate puhul antakse Eesti nimeseaduse kohaselt lapsele kokkuleppel ühe vanema perekonnanimi. Kui vanemad kokkuleppele ei jõua, otsustab eestkosteasutus, kumma vanema perekonnanimi lapsele antakse. (Nimeseadust vaata siit ).
Muidugi leidub naisi, kes oma nime edasikandmise soovil näiteks nime vähese leviku ja/või omapära tõttu loodavad sel juhul siis vähemalt ühele lastest panna oma abiellumiseelse ajaga samaks jäetud ühekordse perekonnanime, kuid abielumehi, kellele see vastuvõetav oleks, ei pruugi just palju leiduda, sest Eesti kultuuriruumis tähendab abielus ema allesjäänud perekonnanimega laps enamasti ema last, kes on sündinud väljaspool käesolevat abielu.
Enne nime võtmis- või jätmisotsust tuleb seega kasuks väike seaduselugemine ja arutelu tulevase abikaasaga, sest kui nime püsimajäämise teema on naisele/naise isale väga aktuaalne võib ju ka mees loobuda oma perekonnanimest.
Kui seaduste mittetundmine on vähemalt mõnikord vabandatav näiteks lugemiseks vajaliku aja puudusega, siis vajadus oma “tavalisele” kergelthäälduvale ja üheselt arusaadavale täisnimele topeltnimega lisakõla anda ning seejärel igas nime küsivas asutuses või firmas erikohtlemisega vähestki tähelepanu saavutada on sisetunde küsimus. Mõningates uuringutes arvatakse, et ainult välisele rõhumine on hariduse/harituse küsimus, kipuvad ju ka laste eesnimesid väänama pigem madalama haridustasemega inimesed, lootes nii anda lapsele eelise.
Lõpliku otsuse tegemine vaid hariduse alusel oleks ennatlik. Nii mõnigi pruut toob topeltnime põhjenduseks lisaks omal erialal kogutud pisikesele pagasile ka lootuse, et onupojapoliitika pole kuskile kadunud ning vanemate poolt juba ülestöötatud nime heal potentsiaalil oleks patt raisku minna lasta, eriti veel siis, kui kellelegi olulisele selle otsusega liiga ei tehta. Nii võibki väikelinnas tuntud kunstnike ainuke laps isa nimele lisaks abikaasa oma kõrvale võtta. Muidugi on oht, et vanematega samal erialal isa nimega teed rajada lootvale lapsele võib loodus tunduvalt vähem kunsti – ja kriitikameelt kaasa andnud olla ning uus peenekõlalisem perekonnanimi vihjata vaid nime tõttu jalaga uste lahtilöömise võime ülehindamisele. Tihedas konkurentsis isanime selline karjäärivankri ette rakendamine võib aga vanematelegi märgi külge jätta. Selle kõrval on nime kirjutades tehtavad kolm-neli kirjaviga või telefonis tähthaaval ette kandmine täiesti kõrvaline mure.
Nimi ei riku meest, küll aga võib mees läbimõtlematu nimevalikuga loodetud elukvaliteedi olulise tõusu asemel oma elule hoopis teistsugust “vürtsi” lisada.
Tagasi organiseerijasse.
Tagasi avalduse esitamise juurde.
laupäev, 1. september 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Minu meelest on se jutt natuke negatiivne ja liiga ironiseeritsev inimeste oluliste valikute üle. See on siiski sügavalt emotsionaalne otsus ja sümboliseerib millegi algust või muutust. Harjumuspärase nime minnalaskmist peaks rahulikult kaaluma. Selliste postitustega võiks olla taktitundelisem.
Alati on võimalik jääda iseendaks :)
Nimevahetuseks või juurdevõtmiseks võiksid tõesti olla mõjuvad emotsionaalsed põhjused ja otsus hoolikalt läbi mõeldud.
Abielludes ka vanemate nime head potensiaali mitte raisku lasta vist ikkagi pole teab kui läbimõeldud?
Teadlaste, muusikute ja teiste omal alal juba eelnevalt tuntust kogunute või vastavat traditsiooni omava riigi kodanike puhul millegipärast ei teki kellelgi küsimusi, kui aga täiesti tavaline suurema osa ajast meie kultuuriruumis elav pruut ei suuda otsustada, kas ta peale abiellumist tahab kuuluda oma mehe perekonda või oma isa juurde (või natuke olla iseseisev, natuke abielus), siis võiks ju ikka enne asja enese jaoks selgeks mõelda?
Et ei lõhnaks peenutsemise järgi, mis nii mõnelgi juhul edaspidi vähem taktitundelisemates kaaskodanikes või ka näiteks ametiasutustes hea, kui vaid seljataguse iroonilise muige esile kutsub.
Otsus ongi sügavalt isiklik, aga mündil võib ka teine külg olla :)
Postita kommentaar