Kas fotod või video?

Üks rohkem küsituid jäädvustamisküsimusi on kindlasti video versus fotograaf, mis on eriti aktuaalne siis kui kujutava kunsti tarbeks raha napib ja tuleb minna kompromissile.

Aasta tegija konkursi võitnud videograaf Ivo Eggi räägib oma kodulehel:
“Foto ja film ei asenda teineteist! Foto võlu on selles, et võid iga kell heita sellele pilgu ning saada hetkeelamuse ilma, et peaksid selleks eraldi "maha istuma" ning mingit lisatehnikat sättima. Hea foto on nagu snaiprist sihitud hetk, mis muidu ehk olekski märkamatult mööda lastud.
Filmi võlu aga on tema võimes lasta hetkedel moodustada olemise ahel. Hetked lükkuvad nagu pärlid kaelakeeks.”

Vaatamata oma kallutatusele soovitab paljusid pulmi filminud kaameramees eelistada professionaali videot tegema ja pildistamise jätta harrastuspiltnike hooleks, ühe erandiga – ilupildid!
“Ilupiltide tegemisel võivad külalispiltnikud jänni jääda, sest kui proffide tehtud peofotod amatööride omadest nii väga ei erinegi, siis ilupiltide osas on igalühel oma käekiri, oma stiil ning vaja on kunstilisemat meelt ja läbiproovitud võttestikku , rääkimata esteetilisest sensitiivsusest.”
Nii, et kompromisside kompromiss on professionaalne fotograaf iluvõteteks ja tseremooniaks ning pidu jäädvustama elukutseline kaameramees. Peoõhtu pildid jäägu siis sõprade klõpsida.

Miks?
“Vaadake ise - pulmakülaliste tehtud peofotod on tasemejagu paremad kui isetehtud videoke” ütleb Ivo ja põhjendused on vägagi mõistlikud.
Fotograafiast on saanud paljude hobi ning tehnika ja oskused on harrastajatel palju paremal tasemel kui video puhul. Kui peol saab pilti teha vabalt ja hüppeliselt, siis filmimine naelutab tööpostile. Fotodel pole "kohustust" olla üksteisega nõnda seotud nagu videos kaadritel.
Kui fotoaparaatidega pulmakülalised võivad oma agara klõpsimisega olla nõnda kirglikud, et kutsutud fotoproff võib tunda ennast segatuna või “üleliigsena”, siis koduvideograafid käituvad pigem vastupidiselt - ülikangestunult seisavad “pool tundi” kohapeal, et siis “kirglikult” zoomida, panoreerida ja jälle zoomida kõike, mis enda ees liigub. Montaaži „võlujõud“ ei hüppa kuidagi üle selliselt sõbra või sugulase filmitud kaadrite sahmivast tõmblevusest, poolikutest nägudest ja kukaldest või emotsioonitutest üldplaanidest, rääkimata kompositsiooni ja kaadrisisese pildikultuuri puudumisest. Paljude külalis-piltnikke fotosid on tore summeerida ning valida albumisse vaid parimad võtted, kuid sama ei saa teha videoga. Kui pulmas oligi mitu kaamerameest, siis nende videote kokku miksimine saab olema sünkroniseerimis-, stiiliühtsuse- jm filmispetsiifiliste vajaduste tõttu piin ja peavalu.
Tänu oma sugulastele, sõpradele ja tuttavatele saate oma videot nägema kümneid kordi. Kui video on kehvasti filmitud, siis ühest hetkest alates hakkab teid saatma tülpimus a’la „oh, seda olen näinud juba tuhat korda“. Hea film seevastu aga on nagu hea vein.

Muidugi on kõige parem soovitus üldse mitte kompromissile minna ja võtta mõlemad, sest nii videomees kui ka fotograaf on mõlemad hea võtte eest väljas. Kui nad on oma ala profid, siis nad oskavad teineteisega arvestada, olles käinud sadadel ja sadadel analoogsetel üritustel teavad nad üldjuhul juba peast ürituse kulgu ja kulminatsioonihetki ning tänu sellele jäädvustavadki õiged hetked. Lihtsalt kohal olev pildistav-filmiv külaline ei jõua selleks hetkeks “ärgatagi”, kui hetk möödas on.


Vajadustelisti.